20 meenutust aastast 2014

See aasta oli täis naeru ja pisaraid, lõputut remonti, lõpu- ja sisseastumieksameid, öövahetusi, ootust ja eneseleidmist, kolimist, aega vanade sõpradega ja uusi inimes. Liiga vähe aega hulkumiseks, liiga vähe muusikat. Väga palju üksi olemist, kümneid päikesetõuse majatrepil veiniklaasiga. Veel rohkem seda tunnet, et selle aastaga saab jälle üks viisaastak mu elust elatud ja sellega seoses tuleb jälle „tolm maha raputada“ ja edasi liikuda.
20 meenutust aastast 2014:
1. Kaks kooli. Tartust välja ja Tallinnasse sisse.
2. Kaks lõpetatud töölepingut, millest üks Kõrgema Kunstikaga ja mille lõpetamise pärast ma kodus patja nutisn.
3. 0 kipsi. Selle aasta ma elasin üle ilma ühtegi hüppeliigest või varbaluud murdmata!
4. Väga vähe raamatuid. Ma olen kindel, et 2014 on mu lõppenud viisaastaku kõige raamatu vaesem aasta.
5. 0 Pärnu reisi.
6. Üks kolimine Nõmmele.
7. Üks öine rattasõit läbi sooja suvise vihma Tõrvandisse.
8. Üks ööpäev, mis mu tõenäoliselt terveks 2015 aastaks läbi raputas. Karmavõlg? Tegelikult ju ei ole nii, et sa saadad mulle 24h ideaalseid hetki koos ideaalse inimesega ja siis võtad selle jälle tagasi?
9. Üks õhtu Muusikuga, et saada aru, kui lõpetatud see kõik minu jaoks on.
10. Üks õhtu Vanemuisekaga, et saada aru, kuidas mitte midagi ei muutu.
11. Kaks õhtut Kloogal. Üks täis sitse-satse ja pesu. Teine, et lihtsalt olemas olla.
12. Kaks uut võrratut kleiti, mille väikesed hiinlased mulle saatsid.
13. Üks täiesti uus elutoapõrand.
14. Üks kõige ilusam Dagö kontsert ja Volbriöö täis tantsu, laulu ja inimesi ja mis lõppes kell 7 hommikul. Elagu tudengipäevad!
15. Palju hulkumist mööda Tallinna Vanalinna. Korra ka pühapäeva hommikul kell 6.00.
16. Üks mu enda väikeste kätega tehtud lumememm.
17. Tuhanded kilomeetreid Tallinn-Tartu maanteel ja rongis.
18. 0 sünnipäevapidu kodus.
19. Üks lahe suvelaager Ida-Eestis.
20. Kolm tõeliselt põnevaid jutuajamisi täis autosõitu Tartust Tallinnasse. Grupp Tartu-Tallinn-Tartu on kindlasti üks lõbusamaid viise tundenitel reisida.
Nii sai see aasta kokku võetud. Aasta jooksul toimus nii mõndagi veel, aga need asjad on esimesed, mis kohe meelde tulid. Aasta viimane nädal oli nii emotsioonide rohke, et põhilise aja ma lihtsalt istusin teki sees ja nutsin, aga ju on siis ka seda vaja. Elu on täis üllatusi ja keegi ei saada su teele rohkem, kui sa kanda jõuad… Isegi siis, kui vahel tundub, et limiit in täis.
Head uut aastat!

Käppadega Idas

Tagasivaade MTÜ Händikäpp looduslaagrile „Erivajadustega inimeste loodusretk“, kus me vallutasime Ida-Virumaad.

1.Päev

Käes on 1. august. Öö oli pikk. Eriti pikad on ööd peale kolmandat järjest tehtud öövahetust. Kõik asjad, mille olin plaaninud kokku panna, on jätkuvalt mööda elamist laiali. Kell on kohe 10.00, Hardi peaks bussiga kohe-kohe maja ees olema. Nii algab minu selle suvise laagri esimese päeva hommik. Väsinult, tigedalt, poolt maailma vihkavalt ja mööda tube sihitult ringi ukerdavana. Minu kahjuks on bussijuht täpne ja pooled asjad jäävad koju, ootama järgmist laagrit, kuhu nad kaasa võetakse… Või siis mitte.
Peale esimest sõidutundi jõuame Kasepääle, kus meile tutvustatakse näitust “Peipsi järve elutuba”. Hoone sissepääsul küll puudub kaldtee, õnneks on Heldur kärru midagi asenduseks kaasa pakkinud. Saame põhjaliku ülevaate Peipsi järvest, küladest mis selle ümber paiknevad, samuti kaladest ja loomadest keda sealkandis kohata võib. Kõige erdamalt jääb mulle meelde peipsi tindi üks hüüdnimedest- kurgikala.
Kell 13.00 jõuame Iisaku looduskeskusesse(see mees, kes looduskeskuse projekteerinud on, pole ilmselgelt kaldtee põhimõttest aru saanud. Projekteerimisel on rohkem ilu tehtud, kui toolis kliendi reaalse vajadusega arvestatud). Looduskeskuses töötav naisterahvas, räägib meile Ida-Virumaa looduse mitmekesisust.

WP_000293Keskusel on nii tuulegeneraator, kui päikesepaneelid. Maja ise on mõnus ja hubane. Olemas on väike laboratooriumi, kus saab teha katseid pinnase ja veega. Nurgast lehvitab vastu karupoeg. Peale majas peetud loengut suundume maja taha, kus asub väliklass ja viiakse läbi polümeersavi+loodus töötuba (seal sööme ka lõunasöögi). Savi modelleerimisel saame kasutada puulehti, rohukõrsi, lilleõisi. Näiteks tekib lehe vajutamisel savisse, savile kasutatud lehe muster.

???????????????????????????????
Kella 16’ks jõuame Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnakloostrisse, rahvakeeli Kuremäe kloostrisse. Kuna mind on kirikud ja kloostrid alati huvitanud, olen siin korduvalt käinud. Küll pole ma siia varem suvel sattunud. Hoolitsetud lilleklumbid ja hoolikalt läbimõeldud lilledest mosaiigid teevad silmad ette igale Tartu linnakujundusega tegelevale aednikule.
Kloostrite ülesehitus ja elukorraldus on nagu riik-riigis. Nii on see ka siin. Jumala teenimine ei koosne ainult palvustest ja kasinatest eluviisidest. Kogu eluks vajalik toit kasvatatakse ise: nii puu- köögi- kui juurviljaaiad asuvad kloostrile kuuluval maa-alal, samuti lindlad ja loomalaudad. Ka asub kloostri territooriumil „hostel“. Hostel neile, kes pole veel kindlad oma kutsumuses, kuid tahavad näha kloostrielu sisemaailma.
Mööda kloostrihoovi oma grupiga jalutades, tuleb minu juurde väike hall pensionieas naisterahvas ja küsib:“ Kus te kõik need haiged saite?“ Ma ei saa  küsimusest kohe aru, kuid kui küsitu kohale jõuab vastan:“Jumal andis“ ja kõnnin edasi. Väike hall vanainimene jääb meile nõutult järele vaatama. Jumalad on kõikvõimsad ja ettearvamatud…
Kloostri köögi lahti olevast aknast on võimalik osta kloostris kohapeal valmistad kalja ja sepikut. Sellel kaljal pole midagi ühist nendega, mida saab poest või selle kaljaga, mida oleme harjunud kodus tegema. Kloostri kali on hea, lihtsalt midagi teistsugust. Kirikusse ma sel korral ei lähe. Nii nagu pole viisakas trampida teise inimese koju poriste jalanõudega, ei lähe ma siinsesse pühakotta katmata pea ja pükstega(naisterahvas peab(ks) siin sisenedes kandma seelikut ja pea katma räti vms peakattega).
Kahjuks on meie aeg piiratud ja tuleb edasi liikuda.
Saka Mõis. Mõisa ajaloost, siin lähedal asuvast Valaste joast* ja Ontika pankrannikust räägib Krista. Mõisa pargi territooriumile on ehitatud platvorm, millelt on võimalik üle panga serva merre vaadatal, mõisa hoones tegutsevad restoran ja SPA.

IMG_2604
Ööbima sõidame Männisalu kämpingutesse. Võrreldes eelmise aasta majadega on Männisalu majad madalama sissepääsuga ja ruumikamad. Kuna selle aasta sponsorlustaotlused said palju positiivset vastukaja, teeme õhtusöögi ise. Meespool pannakse grillima ja suppi keetma(tänud Salvestile), naisterahvad katavad lauad ja lõikavad salati. WP_000312

Selveri Köök, AS Leibur ja Fazer Eesti AS on meile saatnud oma küpsetised(juustu- ja õunastritsleid, erinevaid leiva- ja saiatooteid), Pajumäe Talu, magustoiduks nende võrratut jogurtit. Õhtusöök on mitmekesine ja pakub parajalt maitseelamusi.
Peale õhtusööki jääb osa seltskonnast lõkke äärde ja teine pool läheb jalutama.
Kämpingupargist 100m kaugusel asub Toila SPA. SPA ees jagub parkimiskohti autodega puudelistele nii palju, et kõik toolis laagrilised võinuksid vabalt tulla oma autoga. Tundub igati erivajadusega kliendi sõbralik? Jõudes peasissepääsuni, avaneb vaade kaldteele, mis on nii jõhkra nurga alla ja libe, et sealt ei saa ülesse ka kahel jalal, rääkimata toolist. Ülle küsimuse peale, et kuidas tooliga Teie majja pääseb, arvab admistraator, et kutsub paar poissi appi. Kuuldes, et siseneda soovijaid on rohkem, kui üks mõtleb ta kiirelt ümber ja vabandab, tegelikult nende majal puudub reaalne sissepääs ratastooliga kliendile. Veel lisab ta, et see „installatsioon“ peaukse ees, on mõeldud kauba veoks… Sellised võimalused siis Toila SPA’s.
Peale elamusterohket jalutuskäiku, suundun ma magama. Kell on 23.15 ja see on esimene laager, kui ma nii vara magama lähen.

2.Päev
Hommikusöögile jalutame läbi Toila Oru pargi. Pargi väravas mida ääristavad kaks valget karu, asub väike kohvik. WP_000320

Päike paistab läbi pargis kasvavate põlispuude ja annab märku, et tulemas on kuum suvepäev. Peale sööki liitub meiega giid Enn Käis(minu jaoks on ta vaieldamatult üks parimaid giide, kellega ma läbi erinevate reiside kokku olen puutunud). Krista! Kui ma suureks saan, siis mul on ka sellised sõbrad 😉
Suundume bussidesse ja hakkame liikuma meie esimesse sihtkohta: „Järgmine peatus Sillamäe!“
Ületame Pühajõe. Legendi kohaselt peaksid kõik selle jõe ületajad olema peale jõe ületamist kõigist pattudest priid. Tunnen ennast nagu uus inimene.                              Linnana on Sillamäe kindlasti selle reisi üllataja. See linn on PUHAS. Pargid on hoolitsetud, pingid on puhtad, tänavatel ei vedele prügi. Sillamäe kultuurimaja võiks võrrelda Vene Kultuurikeskusega. Maja on küll väiksem, aga sambaid ja kulda-karda on seal sama palju. IMG_5005???????????????????????????????

Fakt: nende suures saalis olev lühter kaalub 5 tonni ja samasuguse võib leida ainult Moskvast.

 

 

 

Järgmisena viiakse meid Eesti isiklikku kummituslinna, mille nimi on Viivikonna. Sõidame läbi unustatud linna, kus aastal 1987. elas ligi 1500 inimest, nüüd on siia jäänud alla 100 elaniku. Efterklangi film “The Ghost of Piramida” annab päris hea ettekujutuse, mida me seal näha saime. Tänaseks on üks ettevõtlik meesterahvas seal käima tõmmanud väikese puidutööstuse, annab kohalikele tööd ja kogukonna vaimus üritatakse unustatud Kohtla-Järve linnaossa elurõõmu ja värve tagasi tuua.

Kui te selle filmi leiate, siis vaadake kindlasti.
Edasi sõidame settebasseine otsima. Kui jätta välja fakt, et põlevkivi kasutamine elektrienergiaks on kohutavalt jäätmete rohke ja loodust hävitav on settebaseinide värv ja nende ümber tekitatud üüratud tuhamäed tõeline vaatamisväärsus.settebassein

Ma tõsimeeli ei uskunud, et ma midagi sellist Eestis näha saan(samas olen ma samale järeldusele jõudnud igas laagris, kui ma näen mingit loodusejuppi ja saan aru, et see on Eesti) Kell näitab varalõunast aega ja päike särab suvele kohaselt. Väljas on veidi alla 30⁰C. Õnneks on kaasakantavates külmkirstudes Nestea jääteed, Cappy mahlad ja Bonaqua vesi . sponsoridtebassein

Kuigi settebasseinide vesi sarnaneb ookeaniga, pole need kahjuks mõeldud karastavaks supluseks. Katsudes vett, on sõrmedel tunne, nagu vesi oleks libe(kõige parem on seda võrrelda tugeva pesupulbri lahusega, kuigi lõhn pole kindlasti midagi lillelist). Aeg liigub talle omases tempos ja jälle tuleb teekonda jätkata.

Lõuna söögiks tuleb meil minna Narva Linnusse. Parajasti on linnuse esine täitunud erinevate kaubitsejatega.LinnusLaat Laval hõigub päevajuht välja laadaliste poolt loteriiga võidetud auhindu, edasi jätkub kava puhta vene diskoga. Meie lõunalaud on kaetud linnuse sisehoovi. Lambapada savikaussides ja magustoiduks koha peal tehtud jäätis. Kahjuks pole linnusetornid ratastooliga ligipääsetavad, aga sellise sünnisaastaga hoonesse lifti ehitada vist ei hakka?

hobesed

 

linnusPäike ei kavatse alla anda, aga sama ei tee ka meie. Lähme otsime ülesse kaks lõvi, kes oma tagumendid pööranud Venemaa poole ja käime Aleksandri kirikus(ainus kirik Eesti, milles on lift ja mille torn on tooli sõbralik!) Tormame läbi pimeaia, mis on Narva linna vanim park ja kihutame Kreenhomlmi vabriku poole. Tee äärde jäävatel majadel iseloomulik arhidektuur- karniisid ja nikerdused. Ühe maja pool seina on jäätud taastamata, nähtaval on sõjaaegsed kuuliaugud, teisel majal on need täidetud krohviga, kuid jäätud värvikihita.
Kreenholmi manufaktuur oli nagu omaette linn linnas. Giid räägib, et selles hoones olid tööstuse hiilgeaegadel töötajate jaoks kauplused, sööklad, arstikabinetid ja magala osa. Punastest tellistest hoonehiiglane, mis praegu on vaikinud, jätab aukartustäratava mulje. Ühel suvel on mul nii palju aega, et ma saan seda kohta pikemalt uudistada võib olla seda maja ka seest pool näha… Aeg minna.
Suundume Narva veehoidlasse.
Veehoidla ise ei ole iseenesest mingi vaatamisväärsus. Pigem on elu, mis siin ümber käib midagi, mida vaadata. Ühelt pool avaneb vaade lagunenud tootmishoonele või garaažile, mille katsuselt hüppavad nii pea, kui ka jalad ees vette poisid, kel vanust 15, 16 aastat. Hüppavad ja tunnevad suvest mõnu. Mõtlen, et huvitav mitmendat suve nad juba endid siin lõbustavad? Hoone ise pole selline madal Annelinna garaaži lobudik, pigem kolme korruse kõrgune hoone lahmakas. Teisel pool on nähtaval garaažide read, mis on magalarajoonides levinud. Harjumuspärastest erinevad nad ainult selle poolest, et iga garaaži eest viib kaldtee ojja või pigem väikesemat sorti jõkke(väikeste garaažide read asuvad kahel pool seda jõge). Iga omanik on oma tee ehitanud enda jaoks käepärastest vahenditest- euroalused, vana mööbel, kasutatud rehvid jne. Fantaasial on lastud lennata. Ühel purdel pestakse pesu, teisel võetakse päikest, kolmandal ujutavad lapsed oma plastikpaate. Veest läigib vastu õlilaike, ujub penoplasti tükikesi ja plastkanisterid. Inimesed on siin õnnelikud, on suvi, hiline pärastlõuna ja väljas on 29c.
Kahjuks hakkab ka see päev lõppema ja tuleb hakata sõitma tagasi laagriplatsile.
Sööme õhtust ja ongi käes aeg iga aastaseks viktoriiniks. Selle aasta teemaks on „Kirde-Eesti ilu ja valu”, kokku pandud on see Krista ja Katrini poolt, kes selle ka läbi viivad. Minu võistkond koosneb traditsiooniliselt bussijuhtidest ja kuidagi õnnestub meil see aasta võita. Auhinnalaua katavad OÜ Taali Mesila, AS Kalev, Looduvägi OÜ tervisesnäkkidega(nende snäkid meenutavad erinevate ürdisegudega kartulivahvleid, aga ei koosne kartulist ja maitsevad palju paremini) ja Minna Sahver OÜ marmelaadiga. Õhtu lõpetuseks katab laua Juustukuningatelt saadud juustuvaagen, millel on juustusorte igale maitsele- valik on kuninglik.
3. päev
Käes on laagri viimane hommik. Jalutame jälle läbi Toila Oru pargi kohvikusse. On tuulevaikne ja soe. Peale hommikusööki suundume selle laagri eelviimasesse sihtkohta- Kukruse Polaarmõisasse.
Mõis on täiesti ideaalne asutuse suvepäevadeks, pulmadeks perega külastamiseks. Esimeseks tegevuseks on fotojaht, lähen Helduri ja Hardiga jahile ja leian aida juurest surnud nahkhiire. Kindlasti mu selle päeva parim leid!WP_000378

Peale fotojahti on aeg minna tutvuma mõisahoonega seest poolt. Ratastoolis liikuvale kliendile on ka justkui mõeldud, aga mõlejaks on olnud jällegi mees, kes teoorias oli tugev kuid praktikas jäi tal kõvasti vajaka. Kaldtee on nii jubeda nurga all, et kõrval asuvast trepist on ülesse tõmbamine palju ohutuma ja kiirem lahendus. Majas on ka invaWC. Leian selle mööda keldrit kolades, kus on väljapanek polaaruurijate eluruumidest ja lastele mõeldud suur saal jääkarude, iglude, liumägede ja kunstlumega. Lisaks sellele, et kelder on täiesti ligipääsmatu, on sinna tualetti mingil põhjusel installeritud midagi köögi laadset.WP_000396
WP_000386Kui jätta välja veider WC koos eluohtliku kaldteega, on Kukruse Polaarmõis külastamist väärt. Soovitan.

Viimane peatus enne kodu on Alatskivi Loss. Katrin räägib hoone ajaloost, paruni ja paruni proua
elust lossis ja sellest, mida siin praegu tehakse. Oma armastuse tõestamiseks ehitas härra oma kõrgemast seisusest prouale sellise lossi: ??????????????????????????????? Praegu on siin sviidid ööbimiseks, restoran, korraldatakse kontserte ja suviti on lossiaias teatrietendused.
Lossi restoranis, millel on eriline tume lagi, sööme ka selle suvelaagri viimase lõunasöögi ja ootamas ongi kodutee.

 

 

Nüüd kui möödunud on peaaegu kaks kuud, ei saa ma siia kirja panna kogetud tundeid ja emotsioone teiste grupikaaslaste eest. Laagri kokkuvõtet olen ma kirjutanud augusti keskpaigast kuni septembri selle hetkeni, kui see ilmub. Koguaeg ikka rongis: Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn liinil. Viimased pildid ja parandused lisan oma Nõmme katusetoast.
Jätkuvalt on tunne, et kõik on liiga üldine ja poolik.
Ka nüüd meenub settebasseinide juurde saamisega seotud seik, kus meile kutsuti kohale keegi kõrge ülemus, et saaksime Eesti Energia territooriumilt läbi sõita. Kuidas enne väravatest sisse lubamist, tegi relvastatud turvatöötaja nägude kontrolli, kirjutas ülesse busside tehnilisedandmed ja piilus peegliga busside kõhu alla… Või Ennu poolt välja toodud fakt, et Narva Kolledži liblikatiibu meenutavad väravad kujutavad liblikaliigi “Narva” tiibu, kes elab Aafrikas.

Kohtumisteni järgmistes laagrites!

*mul on õnnestunud Valaste juga külastada talvel ja siis oli vaateplatvorm, mis nüüdseks suletud, veel alles. Külmunud juga oli minu jaoks samasuur vaatamisväärsus nagu eelmise aasta laagri ajal nähtud Keila-Joa

Erilised tänud:
Peipsi CTC, KIK, Katrinile ja Kristale
meie enda MTÜ liikmele Kairele

Tänud sponsoritele:
Maitseelamused: Fazer Eesti AS, Juutukuningad OÜ, Selver AS, AS Leibur, Pajumäe Talu, AS Salvest
Karastusjoogid- The Coca-Cola HBC Eesti AS
Auhinnalaud: AS Kalev, OÜ Taali Mesila, Loodusvägi OÜ, Minna Sahver OÜ

Kasutatud on fotomaterjale Ehalt, Kairelt, Karinilt, Katrinilt ja minult endalt

audioraamat “Kuidas saada isaks”

Umbes viis aastat tagasi varakevadel, kui ma olin tagasi kolinud oma Aleksandri tn. korterisse ja pakkinud oma 60m2 peal laiali olnud mööbli 17’ne peale, tekkis mul tahtmine lugeda läbi kõik Kenderilt ilmunud teosed. Ma päris täpselt ei mäleta, kas elu tundus tõesti nii masendav või tahtsin ma oma suurt tagasilangust kuidagi lihtsalugemisega ära petta. Ühesõnaga läksin ma raamatukokku ja marssisin leti äärde, süles “Iseseisvuspäev”, “Yuppiejumal”, “Ebanormaalne”, “Check Out” ja “Kuidas saada isaks”. Raamatukogutädi vaatas mind samasuguse heldinud pilguga, nagu vaadatakse hukule määratud alaarenenud kassipoeg või hingavat isendit, keda jumalad on  normintellektist päästnud.

Mul kulus nende raamatute lugemiseks umbes neli päeva. Lühikokkuvõte esimesest neljast oleks- maha, taha, suhu ja korrata ja veel üks kord. Viimaseks jäi “Kuidas saada isaks”.

On vähe nüüdisaegseid eestlasi, kelle krimi/äktsion/armastus/põnevus raamatud mulle kuidagi meelde on jäänud, aga see raamat jäi.  Nüüd on sellest Taavi Eelmaa(vaieldamatu lemmik) sisselugemisel saanud ka audioraamat. Kindlasti on see minu suvekuulamise listis ja kui Sa kas või korra seda raamatut kätte võtta ei viitsi, siis kuula ka!

Aplaus ja lilled projekti elluviijatele

 

 

Metsamõisa keskus

16.07 käisime Käppadega väikesel väljasõidul Metsamõisas, kus asuvad nii Puhta vee teemapark, kui ka Meelteaed. Saime veeta päeva värskes õhus ja kuulata loenguid põhjaveest, karstilehtritest ja looduse mõjust inimesele. Meelteaed(praegu on veel ehitus- ja kasvatusjärgus) on ülesse ehitatud nii, et 5 väikest erinevat aeda moodustavad ühe terviku- iga aed  tähistab ühte inimeste poolt kasutusel olevat meelt. Juttu oli iseenesest palju, aga kuna mina teab mis aiandushuviline pole(tulge vaadake mu Aleksandri tn. aeda, kui ei usu), siis mulle jäi see teema võõraks ja peamiselt tegelesin päikese püüdmisega(selle aasta esimene kord päikest võtta!)

Siin siis pildimaterjal: WP_000228WP_000232WP_000233WP_000235WP_000231WP_000239WP_000241WP_000236WP_000243

when shit happens

see üks hommik, kui sa oled 12 h öösel tööl olnud, 6h maganud ja kella 13’ks tööle läinud, tulnud 12h hiljem, lükanud jalad külmavee vanni ja kõik on hea

lajatab Solipsistipilka sulle “jalga makku”

…ja sa ulud nagu loomWP_000127, WP_000128 WP_000129nagu see loom, kes on su kodus, kui ta peab üksi olema.

Ta ei hooli sellest, et sa oled vändanud pool ööd rattal, kaotanud mesilase tiivad, kuulanud “ma armastan sind”, vändanud tagasi ja vedelenud paki sigarettide, veini ja koeraga oma kodu trepil, ulunud nagu loom.

Su loom on sinuga

Ahiküttega kodus elamise rõõme

Kuna mu bioloogiline lapsevanem on koguaeg välismaal tööl ja sõpru, kes vabatahtlikult ennast silmini nõgiseks teha tahavad, hordidena mu ukse taha ei kogunenud, pidin ma selle ise ära tegema.

Esimest korda elus puhastasin ma oma korteri pliitide ja ahjude truupe.

Vaja läks:

  • 1x korstnahari- selline kolmemeetrise trossi otsas olev metaalist tuust(isa toodud)
  • 1x metallist kulp(selle sain Leililt, kes juba aastakümneid oma truubid-lõõrid ise puhastab)
  • 1x vana keedupott(Leililt)
  • väga palju külma vett+Fairy’t+ küünehari
  • 45min. aega

Tulemus sai järgmine: ImageImage

Image

Kõige hullem osa sellest tööst, oli peale lõõride puhastamist oma käte puhtaks saamine. Õnneks rohkelt KÜLMA vett ja Fairy’t siiski aitas. Nüüd võib vist öelda, et olen ära teinud kõik sellised majapidamistööd, mida tavalisekt teevad meesterahvad. Kuna ma jätkuvalt elus olen siis tehke siit omad järeldused 😉

Krall ja Armastus, ühtlasi ka ametlik hõõgveini hooaja avamine

Viljandis praktikal oldud 1,5 kuu jooksul, pole ma kordagi nädalavahetustel Tartus olles, ennast kuhugi välja vedanud. Korra olen küll Vanemuisesse jalutanud, et “Cabaret” vaadata ja paar korda olen suutnud külalisi vastu võtta, aga üldisem sotsialiseerumine on jäänud ikka väga tahaplaanile.

Diana Kralli teemaõhtu Tartu Jazziklubis  tundus täiesti sobilik, et sisustada laupäeva õhtu(ma tean, et Tartoo Tattoo pidas Rockikas oma 10. juubelit, aga ma lihtsalt enam ei tunne, et see koht oleks mu koduklubi ja sealsed pidulised polnud just see, mida ma sellest õhtust ootasin). Diana Krall on üks mu kodus olemise muusikutest, kelle plaadid käivad taustaks üsna tihti. Klubis oli esinejaks Kristiina Päss, keda saatis klaveril Kaarel Juurma. Ma olen niiiii rahul ja üldiselt kaalun tõsiselt, oma piiritu imetluse ja armastuse, mis mul on läbi aegade kitarristide vastu olnud, edspidist pühendamist pianistidele.

Kontsert oli väga hea, Jazziklubi majavein on väga hea ja terve see klubi on lihtsalt niiiii väga hea. Ühe sõnaga, vahetan ma suure tõenäosusega Rockika koos kitarristidega Jazzika vastu koos pianistidega. Mulle tundub, et see on suht hea vahetus ja “it’s time to finally grow up woman!”.

Peale 1,5 tunnist kontserti, sööki ja jooki, hakkasime kodude poole jalutama. Möödudes kohvikust nimega Armastus, ja tõdedes, et kell on alles kümme saamas ja pooled jutud on veel rääkimatta, otsustasime seal  veidi aega istuda. Ma pole seal varem käinud, aga oma interjöörilt tundus see koht sobivat- selline hämar, sopiline, patjade ja värviliste kardinatega. Riiulist vaatas vastu hõõgvein, mida ma korra olen poes näinud ja mille proovimiseni ma veel jõudnud ei olnud. Kui ma nüüd kodus googeldan, siis on tegemist selle tootega: Winter Sonne

See on peaaegu sama hea hõõgvein, kui seda on Vana Tallinnas glöggi, mis on siiani Liviko üks üks kõige paremaid tooteid, millega nad välja on suutnud tulla.  Vana_Tallinn_Glogi_260x690 Niisiis me istusime ja ma limpsisin oma veini ja kui esimene klaas tühjaks sai, oli kell ikka veel liiga vähe, et koju minna ja ma tellisin uue klaasi. Kõik teavad, et hõõgvein reeglina serveeritakse teeklaasis, aga see millega mulle mu järgmine tellimus lauda toodi pani mind üllatusest silmi pilgutama. Tegemist oli siis sellise klaasiga, mille põhja oli valatud u 4cl. auravat hõõgveini. Klaas: Armastuse hõõgveini klaasike

Esiteks pole sellisest klaasist võimalik kuuma jooki juua, pole vahet on see kuumutatud keefir või vein. Teiseks see kogus ei ühtinud absoluutselt menüüs pakutavaga ja ka ei sarnenud see eelmisele tellimusele. Hea, küll ma saan aru, et vahel ikka juhtub ja ajad tellimused segi, aga…. Läksin leti äärde ja küsisin seal olevalt teenindajalt: “Ole kallis ja ütle mulle, mis see on?” Asetasin oma kuuma veiniklaasi letile. Poiss oli veits kohmetu, aga sai hetk hiljem aru, milles asi seisneb. Võttis mu klaasi, läks kööki ja valas selle õigesse tassi ümber. Siis selgus, et see on nende viimane vein ja toodud klaas oli u. poolest saati täitunud. Poiss tõi mulle sefiirikorvikese ja vabandas ette ja taha. Ma tunnistan täiesti vabalt ja avalikult, et ma tahan nii poes, kui ka muudes teenindusvaldkondadega seotud asutustes head teenindust ja kui ma seda ei saa siis ei jäta ma seda ka mainimata. Ma vingun, ei jäta jotsi ja kui midagi on ikka väga mööda saadan juhatajale maili.

Sellel korral jäi mulle arusaamatuks, miks tütarlaps, kes meie lauda teenindas ise oma möödapaneku osas mitte midagi ei teinud, vaid sellega tegeles see õnnetu armas lokkidega sell? Kas tigedaid naiskliente maha rahustama saadetakse selles asutuses alati lahedad lokkidega sellid ja meesklientide rahulolematuse korral tütarlapsed? Samas oleks ju tore uskuda, et rüütellikkus polegi surnud ja veel leidub lahedaid lokkidega selle, kes oma neidistest kolleegide eest seista tahavad?

Kokkuvõtteks: Kitarrid klaveriteks, rock jazziks, kuulake Kralli, jooge Winter Sonne’t ja elagu lahedad lokkidega sellid!

P.S sefiirikorve ei söö ma ka relvaähvardusel

 Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma
Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma – klaver
Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma – klaver

 

Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma – klaver
Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma – klaver
Kristiina Päss – vokaal Kaarel Juurma – klaver

Korralik nädalavahetus

1.11 sai läbi pool mu praktikast Viljandis, Mivar-Viva’s. Vedasin ennast kella 14.45 bussile, et Tartusse koju sõita. Mmm… Kodu. Bussis kaalusin erinevaid variante, mida  õhtul teha võiks. Üks Nevesise poistest kuulutas Krooksus toimuvat akustilist ja kuna ma pole päris inimesi näinud umbes 197 aastat, siis häälestasin ennast varakult Krooksu lainele(jah, jätkuvalt võite te oma natsikonsa “boikoteerimisega” p***e minna. Mina joon õlut seal, kus mina tahan ja mingid poliitikavõõrad topised mind ei kõiguta. Seda enam, et osad neist suurtest karjujates teemal, kui õudne oli Krooksu omaniku otsus seal esineda lasta paaril muusikalisel kollektiivil, kelle vaated on veidi rassisimile kalduvad, seal ise rahulikult paar nädalat peale sündmust juba ringi kakerdasid…)

Läksin koju, panin ahjud kütte, sõin. Toad läksid mõnusalt soojaks ja kell oli alles kuus saamas. Mõtlesin, et kuna mängima hakkavad nad alles peale kümmet, magan paar tundi(hommikupoolsed vahetused hakkavad kell 6.00, seega ärkan tavaliselt kell 5, kui väljas on veel kottpime ja normaalne tööinimene alles teist külge keerama asutab). Kui ärkasin oli kell 1.46. Ohkasin, keerasin teise külje ja märkamatult oli kätte jõudnud laupäeva hommik.

Kontsert oli nähtud.

Kuna Leilit ma turgu ja poodi koperdama enam lasta ei taha ja ta ise ka enam väga minna ei taha, võtsin ta nimekirja ja läksin turgu. Mul on seal välja kujunenud paar sellist liha- ja piimaletti, ilma milleta ma enam elada ei oska. Lihtsalt nii hea hinna ja kvaliteedisuhe on neil, et marketite vesised vorstid ja kullahinnaga singid on minu söögilaual ammu möödanik. Turu väravas ukerdasid paar lapsepõlvekat, eelmise õhtu alko veel ajukoort marineerimas… Selline small talk – kus sa oled olnud? 56x ma elan ikka Aleksandris. Mis sul viga on, et koolis käid? For f*ck sake! Ma isegi ei hakka enam… Kõige rohkem ärritab mind selliste kohtumiste juures see, et hakatakse heietama sellest, mis oli kümme aastat tagasi. Mis siis? Oli siis oli, pole nagu midagi märkimisväärset mida meenutada. Tegin vestlusele võimalikult kiire lõpu ja kratsisin kodu poole.

Sain veits korsistada ja juba oli Heldur bussiga ukse taga, et mind Tähte Käppade üldkoosolekule viia. 4h tööd ja kella 19’ks olin kodus tagasi. JÄLLE võtsin ma endale uueks aastaks mingid kohustused, mida tegelikult ju vaja pole, aga missioonitunne sunnib. Bree ütleb selle kohta, et kui ma non-stop mingite sotsprojektidega ei tegeleks, siis ma sureks jalapealt. Huvitav, mis tunne on surra jalapealt? Miks öeldakse “jalapealt”? Miks mitte käe- või peapealt?

Kuna turg ja koosolekutamine olid mu niigi minimaalsed energiavarud ära hävitanud lõppes mu laupäeva õhtu juba kell üheksa, kui elutoa diivanile magama jäin ja sealt kell 5 hommikul ärkasin. Ma olen vana! Jõud raugeb, enam ei jaksa.

Pühapäeva hommik algas Kati&Rolli kõnega, et nad toovad mulle tugitoolid. Kell 12 olid mul kolijad ukse taga, koos muuusvanade tugitoolidega. Tõstsid toolid tuppa ja kadusid. Gaiuse diivanil oli kätte jõudnud aeg lahkuda. Kahjuks olin suutnud unustada, et kui see diivan toodud sai, ei sisenenud ta uksest vaid aknast. Seega mu esimene 15 minutit diivani uksest välja saamisel erilist vilja ei kandnud. Aknast välja pressida mul siiski ta õnnestus. Kuna ma olen tugev eesti naine, siis loomulikult ei hakka ma sellise väikese asja pärast oma Mehi tüütama, nad on mul ju rohkem koos õlle joomiseks ja niisama nalja tegemiseks… Igatahes tund hiljem oli see mööblitükk läbi akna välja surutud ja tugitoolid koos muu paigast liikunud mööbliga tagasi oma kohtadel. Gaius pisut kõverdas nina, et ta voodit enam pole ja see uus tugitool pole just eriliseks laiutamiseks mõeldud, aga mis see minu mure on, harjub. Ja kui ei harju, magab põrandal. Õnneks oli mul nii palju mõistust peas, et ma seda kolakat üksi kuuri alla  kärusse vedama ei hakanud, muidu siputaks võibolla siiani kuuris, käru kõrval, diivani all. Larry, Järv ja Eeb sattusid läbi tulema ja nemad selle ka kuuri viisid.

Kuna praktika algusest saati olen ma puht füüsiliselt tundnud, kuidas mu aju rosinaks taanudb, siis ostsin paar nädalat tagasi “Cabaret” etendusele pileti ja vantsisin ÜKSI, keset pühapäeva õhtut Vanemuise poole. Ei täitnud see tükk mu ootusi, kui ma vana Kaljujärve niiiii kohutavalt-jäägitult-lõputult ei armastaks, siis oleksin ma peale esimest vaatust koju tagasi läinud. No ei olnud seda, mida ma ühest muusikalist ootan. Kõike jäi kuidagi puudu. Kui ma peale “Musta pori näkku” koju läksin siis oli minus miljon emotsiooni, see kord polnud ühtegi… Vantsisin läbi uduvihmase Karlova kodu poole ja tundsin mitte midagi… Kultuur ei päästagi mu rosinks muutunud aju? Või on see masstootmine juba tekitanud pöördumatud kahjustused? Eks seda on näha, kui teine pool praksist läbi saab. Kui te detsembri alguses näete mind raekoja platsis ringi roomamas ja sillutist lakkumas, siis teadke, et ma pole purjus vaid saanud tekkide õmblemisest ajukahjustuse.

Põhimõtteliselt sain ma terve nädalavahetuse teha mitte midagi, mis oleks klassifitseerunud meelelahutuse all ja magada. Tasus Tartusse sõitu ära küll!